Eesti mehed ei oska ennast väärtustada

Meeste levinuimad kaaluprobleemid on tingitud alkoholist.

Kehakaal kipub olema pigem naisteajakirjade teema, meeste ülekaalust tehakse juttu vähem, kuigi ülekaalulisi on nii naiste kui ka meeste hulgas.

Elukiri võttis seekord arutada just meeste ülekaalu, vestluspartneriks arst-toitumisnõustaja Kristel Ehala-Aleksejev Tartu Ülikooli Meestekliinikust.

„2006. aastal avaldatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu tulemused näitavad, et peaaegu igal teisel (45,7%) meie hulgast on liigse kehakaalu probleem," nendib doktor. „Oluline on eristada ülekaalu ja rasvumust. Mõni liigne kilo ei pruugi veel otseselt tervist kahjustada, samas kui seoses rasvumusega tulevad alati päevakorda tõsised haigusriskid."

Kehamassiindeks ja vööümbermõõt
Rasvumusega on tegemist, kui kehamassiindeks (KMI) on üle 30. Oma kehamassi indeksi saab igaüks ise välja arvutada: kehakaal kilodes tuleb jagada pikkuse ruuduga meetrites. Normaalseks peetakse kehakaalu, kui indeks on vahemikus 18,5-25. Väga laias laastus võib meeste puhul normkaalu saada, kui pikkusest sentimeetrites lahutada sada.

Väike ülekaal võib teatud juhtudel isegi kasulik olla, näiteks vanuse tõustes. Iga hinna eest saledat joont või lausa kõhnust taga ajada polegi tervise seisukohast mõtet. Alates indeksist 30 tulevad aga terviseriskid, mille eest ära ei jookse, ütleb Ehala-Aleksejev.

Äärmiselt oluline tervisenäitaja on ka vööümbermõõt. On inimesi, kelle KMI on täiesti normis või näitab kerget ülekaalu, aga vöö ümbermõõt on tugevalt üle normi. Kõige halvemini mõjub tervisele just kõhu piirkonda kogunev rasv ja mehed on geneetiliselt rohkem orienteeritud just kõhutüüpi rasvumisele, räägib tohter.
Vööümbermõõdu normide kohta annab iga institutsioon ise hinnanguid, aga kui see on mehel üle 102 cm, tuleks igal juhul hakata häirekella lööma. Dr Ehala-Aleksejevi hinnangul on vahemik 94-102 cm veel n-ö hall tsoon, kus mees võiks oma kaalul silma peal hoida, aga kui ta on muidu terve ja elujõuline, siis ei pea sellest vööümbermõõdust veel väga suurt probleemi tegema.

Naistel peaks vööümbermõõt olema alla 88 cm.
Normkaalus inimestel langeb vöökoht enamasti kokku taljejoonega, nemad leiavad õige mõõtmiskoha kergesti, aga suure ülekaalu puhul on vöökoht kadunud. Kui mehe püksirihm seisab kusagil kõhu all, siis see pole koht, kust vööümbermõõtu võtta, mõõtma peab puusanuki tipu ja alumise roidekaare tipu vahelt. Ei tasu ennast petta ja kõhtu mõõtmise ajaks sisse tõmmata, see pole misterivõistlustele minek. Mõõtmise ajal tuleb käed vabalt all hoida ja välja hingata. Täpsema tulemuse saab, kui mõõdab keegi teine.

Enda tervisest hoolides hoolin ka lähedastest
Kas ülekaalus mehed tunnistavad probleemi? Doktor Ehala-Aleksejev on märganud, et tasapisi hakkab tunnistamine tulema. Aga ka naised suhtuvad ülekaalu sageli kui ilu-, mitte kui terviseprobleemi: kui nad püüavad kaalu langetada, teevad nad seda tihti pigem parema väljanägemise kui parema tervise nimel.

Pikalt välismaal õppinud ja töötanud doktor on hämmastunud, kui suured on mõne teise Euroopa riigi elanike terviseteadmised ja hoolimine iseendast, sh ka oma tervisest, võrreldes Eesti inimeste teadmiste ja hoolimisega.

Üks asi on see, kuidas suhtun ise oma tervisesse, aga tervis on ka vastutus oma lähedaste eest, oma pere eest, ka oma riigi eest. Igale inimesele on haigus ka vaimselt raske, aga see on seda ka perele. Ning kulutused, mis kaasnevad haigustega riigile, on väga suured.

Iseendast hoolimise õpetus algab kõigepealt kodust, see peaks jätkuma lasteaias ja koolis. Paraku on mõte iseendast hoolimisest Eesti meestele tihti võõras.

„Eesti mehed ei oska ennast väärtustada, nad oskavad väärtustada tööd, heaolu, võib-olla ka oma pere eest pingutamist," on dr Ehala-Aleksejev märganud. Kui arst küsib neilt kurnatuseni tööd rabavatelt meestelt, mida teeb nende pere siis, kui nad peaksid järsku haigestudes nii elujõu kui ka töö kaotama, siis oletavad mehed, et ehk nendega ei juhtu nii. „Kui KMI on üle 30, siis puudutab see aga varem või hiljem paratamatult tervist ja seeläbi ka kõike muud olulist meie elus," ütleb Ehala-Aleksejev.

Doktor ei väsi imestamast, kui võimsalt on meie keha loodud, kui pikalt peab see teinekord vastu koormustele, mis me talle paneme. Arstina on ta korduvalt näinud mehi, kes on oma töö ja ebatervisliku eluviisiga ennast täiesti ära kurnanud, aga kelle organism paneb siiski vastu ja püüab endiselt kaoses tasakaalu taastada.
Iseennast, sh oma tervist väärtustades anname perele rohkem kui kurnava rügamisega. „Kui inimene tuleb ülekaaluga minu juurde ja ma ütlen talle, et tal seisab ees suur töö oma elu muutmiseks, siis on inimene tihti ummikus," räägib Ehala-Aleksejev. Meditsiini osa inimese tervises on vaid 10-20%, teatud osa mängib geneetika, selle vastu me ei saa, mõjutab ka keskkond, kus elame, aga iga inimese enda osa tervises on ligi 50%, selle unustame ära.

„Ülekaal on seotud väga paljude haigustega," rõhutab Ehala-Aleksejev. Viimasel aastakümnel on meditsiiniteaduses üha enam süvenenud arusaam, et liigse kehakaalu foonil hakkab rasvkude tootma keemilisi ühendeid, mis mõjutavad keha negatiivselt, olles seotud nende haiguste tekkega, mida esineb meilgi kõige rohkem: südame-veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhktõbi, II tüübi diabeet, liigesevaevused, veenilaiendid, teatud kasvajad ning ka neeruhaigused.

Tee pool rehkendust, aga tee hästi
Dr Ehala-Aleksejevi sõnul pole päris ükskõik, kuidas ülekaalust vabaneda. „Minu soovitus on nagu õpetaja Lauril: kui tervet rehkendust teha ei jõua, tee pool, aga tee hästi," ütleb ta. Oma patsientidele, kes asuvad kaalu langetama, soovitab doktor tihti samamoodi: pigem langeta 20 kg asemel 5, aga nii, et see jääks püsima. Ette võetud elumuutus (muudatused menüüs, rohkem liikumist jne) peaks saama igapäevase elu osaks. „Kui ka 5-10% algsest kaalust maha võtta ja see tase säilitada, siis on seegi tervisele kasutegur," kinnitab ta.

Oluline on, et kaalulangetaja püstitab endale ise eesmärgi. Arstil on siin vaid nõustaja-toetaja roll. Oma sisetunnet kuulates tuleb patsiendil võtta endale sobiv tempo. Kui sead paraja eesmärgi, mille täitmine on reaalne, jääb hiljem ära süütunne, mis võib tekkida, kui liiga kõrge eesmärk jäi saavutamata.

Ehala-Aleksejev märgib, et ei tohiks unustada, et söömine on üks oluline elu osa. Peale selle, et toit annab energiat, organismile vajalikke toitaineid ja vitamiine, on toidul ka tohutu emotsionaalne väärtus. Söömine peaks olema nauding.

Tegelikkus on aga selline, et einestame sageli kiirustades, söögile keskendumata ning toidu maitset ja lõhna tunnetamata. Kiirustamine toob tihti kaasa liigsuurte toidukoguste tarbimise, sest me ei märka kuulata oma keha tegelikke vajadusi.

Patsientidel, kes langetavad kaalu, palub doktor pidada toitumispäevikut.
Tüüpiliselt ütlevad mehed alguses, et päeviku järele pole mingit vajadust, nad võivat kohe ette lugeda, mida söövad. Kui täpsemalt analüüsima hakata, siis ilmneb, et tegelikult ei teata, mida ja kui palju päeva jooksul süüakse. Ei panda tähelegi, kui palju võetakse söögi juurde leiba või piima või kas valatakse toit koorega üle jne, aga kõik see annab ju kalorite näol energiat.

Kaalulangetaja peab õppima uuesti sööma - naudinguga, nii et tunneks ka maitset ja lõhna, ning eelkõige võtma söömiseks aega.

Toitu võib vabalt võrrelda narkootikumidega, mille abil vaigistatakse oma tundeid, üksindust, kurvameelsust, kaotusi, aga ka võite: olin täna tubli, premeerin ennast klaasi viski või tahvli šokolaadiga.

Ühekülgseid dieete peab doktor kahjulikuks. Nagu öeldud, tuleb organismil toimimiseks peale energia saada igapäevasest söögist kätte ka kõik vajalikud toitained, mineraalid ja vitamiinid. Ühekülgsest toidust seda ei saa. Teatud juhtudel võib küll apteegist vitamiine juurde osta, aga selleks peab teadma, millist toidulisandit, kui palju ja millal just on vaja. Ükski vitamiinipurk ei asenda täisväärtuslikku mitmekesist toitu, leiab Ehala-Aleksejev.

Kui keegi tahab mingit dieeti pidada, siis küsib dr Ehala-Aleksejev, mis saab pärast režiimipidamist. „Kui eesmärk on vaid mingi kaalunumbri saavutamine ega nähta laiemat perspektiivi, siis on tagasilöögid kerged tulema, kuigi eesmärgini võidakse jõuda üpris libedalt," selgitab Ehala-Aleksejev. Eduka kaalulangetamise aluseks on sisemine valmisolek muutusteks ning tõsine soov positiivseid muutusi ka kogu ülejäänud elu järgida.

Kaalujälgimine on Ehala-Aleksejevi hinnangul üks võimalikke variante, mis sobib mõnele suurepäraselt, teisele aga üldse mitte. Ükskõik millist kaalu vähendamise teed valides tuleb endalt alati küsida, kas see sobib mulle, kas ma tunnen, et siit võiks välja kasvada uus elustiil.

Kaalu vähendamine nõuab enesedistsipliini. Neil, kes ei soovi rühmas kaalu langetada, oleks hea leida endale personaalne võitluskaaslane või tugiisik - keegi, kes seisab kõrval, toetab ja tuletab eesmärki meelde.
Kaalulangetamine on ka väga egoistlik tegevus, nõudes valikute tegemist lähtuvalt oma vajadustest ning keskendumist iseendale.

Rasvumist võib teatud mõttes vaadata kui kroonilist haigust, mille puhul tuleb probleemile tähelepanu pöörata isegi pärast soovitud eesmärgi saavutamist, et saavutatu käest ei libiseks. Kaalulangetamisest ei tohiks siiski saada painaja, vaid seda tuleks vaadata kui teekonda oma tervisele kasuliku elustiili poole.

Millest alustada?
Millest alustada, kui on otsusele jõutud, et võiks midagi oma ülekaaluga ette võtta?
Toitumisnõustaja arvates võiks alustada kas või sellest, et vaadata, mida poes korvi paneme. Lugege pakendilt, kui palju rasva on vorstis, singis või juustus jne. Ei pea ostma 10-20-protsendilise rasvasisaldusega sinki, võib osta sellise, mille rasvasisaldus on 3-4 või veel vähem. Niimoodi tooteid valides õpime rohkem arvestama, kui palju mingi toiduaine meile energiat annab.

Kui olete harjunud panema igale toidule peale hapukoort või majoneesi, küsige endalt, kas seda on vaja. Kas peate kohvi jooma koorega või saate juua ka piimaga? Need on pisikesed asjad, mida rakendades ei muutu ühe päevaga veel midagi, aga pikema aja jooksul küll.

Üks grillvorstike annab 200-300 kcal energiat. Mõni mees võib ühel grilliõhtul kerge vaevaga kuus vorsti nahka pista. 1,70 m pikkune keskealine mees, kes suurt ei liigu, peaks päevas saama toiduga 2200-2300 kcal, vanemaks saades isegi vähem. Ainuüksi nende vorstidega saab ta aga peaaegu pool päevakaloraažist kätte.
Kui on juba grillimine, siis juuakse sageli juurde õlut. Pool liitrit õlut annab 200-230 kcal. Arvutagu nüüd iga lugeja ise, kui palju kaloreid ta ühe grilliõhtuga kätte saab.

Meeste ülekaal on sageli seotud alkoholiga. Tihti ei mõeldagi, et alkohol on energiarikas (nt 4 cl viina annab 90 kcal, klaas veini 80-95 kcal (valge vein natuke rohkem kui punane), pool liitrit siidrit ~210 kcal). Alkohol tekitab omakorda söögiisu ja soodustab rasva ladestumist organismis.

Toitumisnõustaja sõnul söövad Eesti mehed liiga palju loomseid rasvu. Ehala-Aleksejev ei pea õigeks paanilist rasva vältimist, ent liha, vorste, rasvaseid juuste süüakse ülearu. Puu- ja köögivilja protsent menüüs on aga tihti liialt väike, piirdudes sageli näiteks ühe õuna ja prae kõrvale tõstetud lusikatäie salatiga.
Taimset päritolu toiduainete osa võiks meie menüüs olla 70-80% (teraviljatooted, puuviljad, marjad, aedviljad). Loomset päritolu toiduainetele jääks 20-30%. Ülekaaluliste menüüs on see proportsioon sageli paigast ära. Tasapisi on hakanud eestlased aed- ja puuvilju rohkem sööma, kuid need, kellel on suur ülekaal, ei hooli pahatihti neist toiduainetest.

Lisaks eelmainitule peaks toidust saadav kalorite hulk vastama inimese kasvule ja füüsilisele koormusele.

Hea kaalulangetamise abimees on vedelikurikas toit, nt juurviljapõhised supid. Täiskasvanu organism vajab päevas sõltuvalt kehalisest koormusest 2-3,5 liitrit vett, millest võiks toiduga saada 1-1,5 liitrit.
Ülekaaluliste menüüs on sageli liiga palju liigselt töödeldud toitu. Keskmine keedukartul annab 70 kcal, kartulivorm ja -puder on kindlasti kaloririkkamad. Mida rohkem toitu töödelda, seda väiksem on selle toiteväärtus, aga just sellist sööki kiputakse rohkem sööma.

Mahla armastajad võiksid eelistada naturaalseid tooteid ning vältida suhkrurikkaid morsse ja mahlajooke. Kaalulangetaja jook võiks olla vesi.
Apteekides pakutakse kaalu langetamiseks toidulisandeid. Dr Ehala-Aleksejev ütleb, et kuigi need ei anna üldiselt suurt ja püsivat efekti, võib mõnest mingil perioodil siiski abi olla.

Menüüd muutes võib isegi üsna ruttu kaalu vähendada, aga kui sellele ei lisandu füüsiline koormus, siis ei jää saavutatud kaal püsima. Füüsiline koormus ei tähenda ainult hirmsat jõusaalis pingutamist. See tähendab ka lifti asemel jalgsi käimist, tähendab sedagi, et ei sõideta autoga treppi, vaid kõnnitakse tööle või poodi jalgsi. Alustada võiks tasapisi, kas või 20-minutilise kõndimisega päevas või siis kolm korda 10 minutit. Selle aja peaks leidma ka kõige hõivatum inimene.

Mehed on põhjalikud
Kui mees tahab olla kõhnem, siis miks? Enamik Eesti mehi, kes jõuavad toitumisnõustaja juurde, satub sinna teiste arstide soovitusel.
Kui mehed istuvad juba toitumisnõustaja kabinetis, siis on üks üsna levinud lause, mida nad oma seisundi kohta ütlevad: „Raske on." Harva märgivad mõned ka, et tahavad naistele rohkem meeldida.

Mehed on kasutanud kaalu langetamiseks mitmesuguseid meetodeid: kaalujälgimist, ROLE programmi, veregrupi- jm dieete, mõned on kasutanud kirurgiliselt paigaldatavat maoballooni. Aga neil, kes jõuavad dr Ehala-Aleksejevi juurde, on kaal ikka tagasi tulnud.

„On ka neid, kes pole veel valmis oma ellu muutusi tooma, aga paljudel juhtudel on nii, et kui mees juba asja ette võtab, siis on ta hästi põhjalik," nendib doktor lõpetuseks.


29.07.2009

Siiri Rebane, Elukiri